Täna on pühapäev ja meie viimane päev Amalfi rannikul, seetõttu otsustasime seda veeta nii nagu kohalikud. Ehk siis sõitsime külakesse nimega Vietri sul Mare, mis on viimane küla Amalfi rannikul enne suurt sadamalinna Salernot ja kuulus oma keraamikavabrikute poolest.
Kell 10 algas pühapäevane missa kohalikus Duomo’s, mis oli hämmastavalt südamlik üritus. Nii palju noori peresid koos lastega kirikus – ma ei ole sellist pilti juba ammu näinud. Ja erinevalt meie jumalateenistustest oli kogu üritus nii helgetes toonides, laulud nii rõõmsad ja kuigi 99% sisust mulle arusaamatuks jäi, oli see üks ilusamaid teenistusi, mida ma olen kogenud!
Vietri sul Mare’t soovitan ma külastada kõigil neil, kel on plaanis siit kaasa osta kohalike käsitsi maalitud imeliste mustritega keraamilisi tooteid – vaase, kausse, taldrikuid, tasse, laternaid jmt. Loomulikut saate neid osta ka Amalfist ja teistest turistikatest, aga kuna suur osas vabrikuid asub just selles linnakeses ja turistid siia väga tihti ei tule, siis on hinnad palju sõbralikumad ja valik suurem. Isegi liiga suur, et otsustada, mida koju kaasa osta! Siin asub ka muuseum, sest just siit sai keraamika 14. sajandil alguse.
Mõni sõna siis ka kuulsa itaalia toidukultuuri kohta. Mida siin süüakse, seda kõik teavad. Siin on maitsvad pizzad ja pastad ja tiramisu jne jne, aga mis mind just üllatas, oli nende leige suhtumine oma klientidesse. Näiteks Eestis ei ole minuga seda juhtunud, et tellid ühe pasta, aga sulle tuuakse mingi muu, mis pole üldse see, mis tellitud sai. Siin juhtus nii isegi kaks korda. Siis on siin palju söögikohti, kus üldse pole menüüd ja sellest tulenevalt ka avalikke hindu – seega öeldakse hinnad näo järgi ja toidu nimed jäävad samuti arusaamatuks, kui sa itaalia keelt ei oska.
Isegi hotelli baaris, kus peaks töötama küll väga koolitatud staff, toodi tellitud portveini asemel meile pirakas klaasitäis suvalist punast veini, vist kohalikku. Kui me siis küsisime, et kuidas nii palju portveini (tavaliselt saab seda ikka 4-8 cl), siis tehti meile nägu, et portveinist ja Portost ning Portugalist pole nad kunagi midagi kuulnud.
Itaalias tuleb igas söögikohas maksta ka 2-3 eurot selle eest, et sulle tuuakse söögiriistad ja et sul on laualinad, salvrätid jmt – copertas, nii nimetatkse seda komplekti, mille eest teilt raha küsitakse. Sellest te loobuda ei saa, nii et selle lisaväljaminekuga arvestage kohe kindlasti, kui kuhugile maha istute.
Täna õhtul oleme broneerinud endale kenakese laua Amalfi keskväljaku äärses restoranis da Gemma. Selles restoranis ütleme selleks korraks arrivederci Itaaliale ja itaallastele.
Oma homses ja viimases kirjatükis võtan meie reisi kokku ja kirjutan mõned praktilised soovitused neile, kellel plaanid siia kanti sõita ning seejärel jääme ootama meie järgmist reisi, mis toimub veebruaris Tobago saarele Kariibi meres.
Ülla Reisipäevik 